Lilledega mul on kordades paremad suhted kui toidutaimedega. Ja väga kapriiseid lilli ma ei vali ka. Pottides on peiulille ja raudnõgest ja pelargoonium on ka väga tore.  Aastaid ma lillepeenraid ei hooldanud, oli üks isetekkeline maja ees vanast ajast kus ema elulõng ikka õilmitses ja paar pojengi ka vanast ajast. Ja seebilille. No seebilill on küll üks supertaim. Mitte et ma teda väga armastaks aga päris välja ma teda ka ei katku, piiran küll pidevalt. Sest kui teda mitte piirata, ta tuleb põrandaliistu vahelt tuppa ka. Kogemus sellest on täitsa olemas. Aga kasvab seal kus vett ei ole ja päike lõõskab. Kus miski muu enam ei kasva.

See oligi mu ainus peenar. Mul ju kaks koera ka ja ausalt öelda, ma ei näe isegi vaimusilmas õuealal kohta kus mingit lillepeenart pidada – mul ju need lilleniidulapikesed ja seal metsikut ilu kevadest kuni augusti lõpuni. Koos kõiksuguste putukate ja muu elavaga.

Aga paar aastat tagasi hakkasin ise katsetama, kevadel ettekasvatama ja muud sellist asja. Mitte et väga hästi välja tuleb, aga põnev on. Et missugune peiulill lõpuks välja tuleb, eelmine aasta olid suisa kahemeetrised. Tuul muudkui lükkas ümber ja mina jälle tõstsin püsti. Tegevust jätkus.

Nende minitaimedega reisin ka Soome vahet, kuhu sa nad ikka jätad? Kotka maja pole väga hea koht kus taimi ette kasvatada, vana talutare koos laia katusega ja metsa sees ka, ega siin valgust väga ülearu pole.

Suht pikka aega planeerisin ka maja otsa ka püsikupeenart, ikka selliste vanemate talulilledega. Eelmisel aastal ei jõudnudki, aga täna tegin ära. Teisiti ei saanud ka – seemnest kasvatatud tokkroosi ja talinelgi taimed ootasid oma lõpliku asukohta peenramaal,  rõngaslillele oli vaja uut kohta ja kolm uut floksi oli ka Naabriaiast Kuressaares näppu sattunud. Ja kuna vihma ei sadanud ja kaevata sai ja Saadumäe jämekillustik sai päeval üle ootuste kiirelt aukudesse laotatud, siis voilá oligi õhtul kolm tundi ja valmis tuli. Minu lillepeenrad ei ole kuigi perfektsed, aga mulle sobib ka nii. Kui enam ei jaksa, lasen seebilillel jälle vohada ja on ka hästi!

September on käes ja pargiroos Hansaland teeb jälle uusi õiepungi, sel aastal kolmandat korda.

Pilti ikka ka!