Kevadine tohuvabohu jätkus kuni juuni alguseni. Maikuust kadus kaks nädalat Kevadtormil viibides ja kui sealt tagasi sain, oligi topeltkiirus käes. Niiöelda harutasin lahti kogu külalistepoole ja panin uuesti kokku. Vanas aidas on asjad ja mööbel oma kohad muidugi ammu leidnud aga ka need tuleb kevadel korra ikka päikese kätte tõmmata, üle teha ja tagasi komplekteerida.

Igatahes nüüd on kõik valmis, vähemal sellised asjad mida saan ise mõjutada. Mida mõjutada ei saa, on loodus. Et kui 24.aprill oli veel lumi maas ja 24.mai oli 26 kraadi ja sadanud ei olnud juba 2 nädalat, siis võib arvata, et meil siin uus, mai teisel nädalal külvatud muru eriti ei kasva ja õilmitse. Ja mullatöid me ju pidime tegema, sellest polnud peale ehitust ja elektrimaakaablitega majandamist pääsu. Olin tänulik iga rohelise lible eest, mis pea väja pistis. Nüüd mainin, et muru meil ei voha, aga maltsasaak on väga hea… Kuna ma eriti sellega midagi teha ei saa, siis aitan külaliste mugavust kaasa terassile pandavate kaltsuvaipadega.

Ütleks nii, et praegu on enamasti selline hingamise ja omade tegemiste aeg – peale jaanipäeva algav majutusmäsu ei ole veel kohale jõudnud, külalisi on praegu pigem tilkudes ja nendega jõuab kõikidega tegeleda. Kanade ajutine suvekodu sai ka valmis. Väga kergelt see ei sündinud, kasutasime enamasti olemasolevat materjali ja kui ma oma õue peal varahommikul veel nugisega kohtusin, kes minu peale turtsus mis hirmus, siis klopsisin aga kanalale materjali juurde. Esimesel hommikul läksin hinge kinni pidades olukorda vaatama aga kõik olid kohal, elusad ja terved. Niiet, ehitis ei ole mingi iludus, aga kanadel on turvaline olla, päike ei paista peale, vihma ja tuule eest saab varjuda ja mina saan suvekogemuse kanadest. Eks siis sügisel lammutame, tasandame ja ehitame järgmiseks aastaks kapitaalsema ja tiba suurema. Rebased ja nugised ei kao siit kuhugile ja ka edaspidi mul on mets ümber, ehk oma loomad pean ära kaitsma ja mitte neid metsaelanikele kergeks söödaks pakkuma.

Kanadega on ka nii, et nendest esmasest kolmest kes siia suvitama kolisid, pidin tagasi koju viima ühe hallikirju. No kogu aeg oli üks riid ja pahandus ja lõpuks kaks pruuni istusid talle ikka nii pähe, et hoia ja keela. Kanade maailm on päris julm. Ei mingit diplomaatiat. Ja minu suvekanala on ikkagi nii tilluke, et peab pisut vaatama, kes kellega sobib.

Nüüd meil on siis Tripsu, Träpsu ja Kohuke. Kohuke on see hiliseim tulija, aga tema sobis Tripsule ja nii ta meile jäi. Ja veel niimoodi õnnelikult juhtus, et kõik on munejad kanad. Muidu nende linnukeste funktsioon on tegeleda toidujääkidega ja olla niisama silmarõõmuks. Munatoodang on tõeline boonus!

Sellised igapäevased tegemised. Omamoodi slow living, mis siis et vahel on pisut kiire. Ikka on aega vaadata, kuidas kapsas kasvab :).