Nii see suvi mööda tormas. Olgugi, et külalised siin pidevalt õhkavad midagi ”aja peatumisest”, siis mina seda peatumist väga ei täheldanud, pigem oli probleem, et ei jõua ise oma töödele järgi ja on kogu aeg mingi 15 minutit millegagi hiljaks jäänud… Minu suvise hingamise ja aja peatamise koht oli Kadaka säär hommikuti kui koertega mere ääres käisime, juba enne kukke ja koitu. Vahel ka keset päeva rahunemisaja võtmiseks. Kuni septembri lõpuni paljajalu läbi metsa jalutades tundsin end vägagi elus olevat. Päeva parim tund!

Tänulik olen hooajale igatahes. Suve lõpul saime sissesõidutee parandatud ja ühe muu suuremat raha nõudva parandusprojekti tehtud. Juuni tiksus müügiliselt pisut kergemalt ja juuli-august oli see aeg, kus erilist hingetõmbamise aega polnud ja ega ma saarelt ära ka ei käinud kui kaks korda ja need olid pikalt ette planeeritud asjad. Juuli oli sise- ja Balti turismi põhihooaeg ja augustis jõudsid kohale külalised Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Hispaaniast tulijatega oli juttu, et miks ja kuidas ja tõsi see on, et nad tulid oma kuuma ilma eest pakku. Talveriided olid neil igaks juhuks kaasas :). Augustis ma eesti keeles eriti rääkida ei saanudki. Külalisi oli Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Serbiast, Hollandist, Belgiast, Inglismaalt ja muidugi lähedamatest riikidest ka. Esimest korda ka Hiinast. Siin oli juba pisut kultuurilist põrkumist ka, aga saime hakkama.

Nüüd, oktoobri lõpul, sulgen tasapisi mõlemat maja talveks. Saadumäed saab teoorias rentida ka talvel, aga see on pigem erijuhtum ja kindlasti vajab läbimõtlemist ja -rääkimist, eriti lumist südatalve mõeldes. Kui just päris ennast hangedega ei taha muust maailmast ära eraldada :). Aga Kotka on ainult minule talvepesa ja rahunemise koht linnatööst mis mul juba oktoobris jälle peale hakkas. Eraldumise koht.

Mina armastan aasta-aegu ja ei saa aru, miks inimesed taga nutavad suve kahte kuud, kui tegelikult on sul 12 võrratut kuud, kaasa arvatud november. Lõpuks ometi võib end rahumeeli diivaninurka kerida ja Netflixist Witcherit vaadata. Või kududa. Või mida iganes teha, milleks kevadel-suvel-sügisel aega ei ole, sest üks töö ajab teist taga.

Kodus on ikka väga hea olla!

Ja all pilte 25.10.2024, arvan, et selle sügise viimasest kullavärvi päevast.