Täna on 6.märts ja Eestis on Riigikogu valimistega ühele poolele saadud. Minule need olid esimesed tõelised valimised minu elus, kummaline tõdeda. Kolm korda olen valinud varem ka, esimene kord veel vene ajal mingi suvaline nimi millel mingit tähendust polnud, teine kord Helsingis Eesti saatkonnas presidenti ja korra Europarlamenti kellegi soomlanna kelle valisin ainult soo põhjal.

Seekord oli kõik teisiti. Lugesin programme, vaagisin oma mõtteid ja seda, mis mulle on tõeliselt tähtis ja eks need ikka keskkonnateemad on. Ja riigikaitse ka. Ja nii need otsused tulidki. Päris seda erakonda, kellele süda tuksub kõige rohkem, ei saanudki valida sest polnud ühtki kandidaati kes vähegi oleks millegagi silma paistnud. Et siis järjekorras teine valik aga selline inimene, kes end poliitikuna ja aktiivse keskkonnainimesena ka heast küljest näidanud. Mul oli ikka kange tahtmine käia valimas ikka jaoskonnas nö. IRL aga kun laupäeval tuli siia Ida-Saaremaale päris korralik lumetorm mis mu tee ikka korralikult täis tuiskas ja nii hääletasingi moodsalt e-hääletusega igaks juhuks juba laupäeva õhtul ära kuna ei olnud teada, millal tee lahti lükatakse. Ja see e-hääletus oli lihtne ja arusaadav ja vägagi kasutajamugav.

On tore tõdeda, et demokraatia töötab ja inimesed tulid välja oma tahet avaldama. Et mürki pritsivad sotsiaalmeedia kommentaariumid tegelikult ei peegelda seda keskmist Eestit ja eestlast vaid pigem on nende pärusmaa, kellel ilmselt midagi muud teha ei ole kui klõbistada klahve ja oma elu pettumusi välja elada.

Praegu meil on siin ikka täitsa talvine värk. Mida ma pahaks ei pane, ega see igavesti ei kesta. Hommikused koertega jalutuskäigud on puhas rõõm ja hingetoit. Meil läheb kahe kilomeetri peale 40-50 minutit ära kuna vahel käib möll ja vahel on meil väikesed õpetushetked. Nimelt teine mu praegusest

kahest koerast on minule tulnud alles kuu aega tagasi, rescue koer Venemaalt kellele kõike on tulnud õpetada. Ka seda, et inimest võib usaldada. Isegi kui tal näiteks kirves või lumelabidas käes on. Ja et toitu saab nii palju, et tegelikult see ikka otsa ei lõpe. Ja sülle saab ka. See oli alguses ikka väga võõras koht. Õnneks on ta päris taibu ja tahab koledasti mulle meeldida, seega õpetustöö on suhteliselt lihtne ja käib tavaeluga koos. Rahunemisega ja ootamisega on väljakutse aga tasa ja targu edasi. Vanem koer kes mul kutsikast peale on olnud ja kelle kaaslane detsembri alguses koerte taevasse läks, on leppinud hästi ja laseb ennast tuustida, võtab ise ka korralike mängutuure jälle üles. Vahel noorem käib närvidele talle küll, ma saan tast aru väga hästi aga ikkagi nii on sada korda parem kui apaatne viieaastane koer kodus kellel pole sotsiaalset elu. Nüüd on nii palju elu, et vahel on ikka suisa tüütu!

Tõdesin täna, et on nii palju häid ja toredaid asju. Ka tobedaid aga ikkagi toredaid. Nagu näiteks ilus hommik, hea ulmeraamat, Vikerraadio hommikuprogramm mille ajal on mul on hirmus tuhin kududa ja Eurovisiooni lauluvõistlus. Ma ei ole mingi väga tõsine formaadi fänn, aga selle aasta Soome lugu on küll nii erakordne et ma kohe pean seda jagama – siis nii palju energiat, segadust, tümpsu ja veel kord ENERGIAT ühes kolmes minutis, et kohe ei saa teistmoodi kui pöialt pidada. Ja mitte ei saa jagamata olla, olge lahked: Käärijä CHA CHA CHA!

Kena kevade ootust teilegi!