Need rohelised asjad on nii meelel kui keelel.

Alustame ühest pildist.

See on õhufoto ja see on mets. Auguke selles ongi Kotka talu. No muidugi päris lõputus laanes ma ikka ei ela. Heinapõld on ka ülesvõttel näha. Aga täiesti piisavalt on puid. Ja ruumi ja rahu. Kotkal on metsa ca 5 hektarit ja see kõik on enam-vähem nii nagu mets ise ennast kujundab. Lähedamalt langenuid puid saab tehtud küttepuudeks aga muidu toimetab loodus ise. Iga asi saab miskil hetkel vanaks ja nii ka puud surevad. Uued kasvavad. Putukad toimetavad jne. Seega, mina ei tegele ”metsa korrastamisega” ja ausalt öelda, pigem arvan et inimene ei peaks nii palju kõiki asju ”korrastama”. Mets ei ole park.

Selge on see, et selline minimõõdus turismindusega tegelev metsatalu võiks olla ka pisut rohkem ökom igas plaanis ja nii ma 2023 suve hakul hakkasin taotlema GREEN KEY ökosertifikaati.

Ja septembriks ta mul käes oligi.

Käis audiitor ja puha. Käe kui südamele panen, siis lihtne oli. Mulle. Natuke pidi asju üle vaatama ja pisut mõtestatumalt ostma puhastusvahendeid ja tarvikuid aga muidu oli lihtne. Sest ma ei pea ju hakkama seda ”ökovärki” personalile ”müüma”, vaid ise teen, otsustan ja teostan. Oma südametunnistuse ja põhimõtete järgi. Seletan ka kliendile suisa kättpidi miks ja kuidas. Et vesi on kaevust ja biokäimla õues on hea valik. Ja et ühekordset meil ei kasutata. Ja et kompost kasutatakse siinsamas. Ja et korralik toidujääde sobib naabri kanadele. Ja mis anumasse miskit sorditakse. 80 % saab kõigest väga hästi aru ja tahab asju teha, anna ainult võimalus kätte. Sakslased tahavad ka klaasi eraldi korjata, juba värvide järgi. Ma tahaks ka, aga keegi ei vii mul neid nii ära, kahjuks. Aga paari korral on ka kulme kergitatud et ”mismoodi prügi sorteerima…”. Ja antud tagasiside Bookingus et ”tundus ületähtsustatult”. No ei olnud, sest info sel puhul kohale ei jõudnud – karbid, paberid ja muu oli sõbralikus segaduses olmes. Ja kõik need viis kogumisanumat on mul ju kõrvuti. Et tegelikult on küsimus vaid paarist randmeliigutusest. Ja tahtmisest.

Noh, niikuinii ma vaatan olme alati üle. Ja vajadusel eraldan mis vaja. Kogemus ütleb et kindlalt suletud kilekotike võib olla päris (toidu)pomm muude sugemetega. Et kindad kätte ja asja saab kombe. Mitte et ma samal ajal rõõmust hõiskaksin aga teen ära.

Peab mainima, et suurem jagu minu külalisi on küll äärmiselt tublid. Aidatubade segaolme kastid on tihtipeale täiesti puutumatud, sest inimesed on nii ettevõtlikud et toovad hea meelega asjad peamajja sortimiskastidesse.

Aga ma ei usu, et suurema hotelli toateenijad on väga motiveeritud tubade prügikaste sorteerima.

Prügimajandus on muidu ka mul ikka tähtis teema. Sortimisega on Kotkal tegeletud enne kui asjad kohustulikuks tulid. Viisin ise ära kui poes käisin. Aga jah, mitmeid kordi tõin pakendikoti tagasi. Sest ei mahu ja on laga. Sel aastal korraldasin asja edasi nii, et mul on ka oma pakendikast ja lisaks paber/papp. Mahub, laga ei ole ja olgugi et maksan, ma ei pea teenust kalliks võrreldes sellega mida saan. Pakendikasti pidigi suurendama, 240 jäi väikeseks suvel ja nüüd on 770. Tühjendus suvisel hooajal korra kuus ja talvel kord kolmes. Hea meelega võtaks juurde ka klaasi  (koht ja kastki on olemas) aga AS Keskonnateenused ei paku võimalust. Kahjuks. Veel.

Saadumäe maja sortimisanumad on majas sees ja ausalt öelda, jätsin kõrvale algse mõtte panna maja juurde 240 l kollase ja 140 l olmekasti. Sest sinna on liiga lihtne lihtsalt asju sisse pilduda. Mis silmist see meelest, nii ta ju käib. Et praegu siis lähen majasisese sortimisega ja vaatan, kuidas seda nii korraldada et külaline oleks teavitatud, tal oleks suht mugav ja mina saaksin ka asjaga hakkama :). Ja et ringmajandus töötaks.

Ma võiksin jäärmeteemal jahvatada pikalt. Kuigi kõige alus on hoopis asjade mittehankimine jne. Et nagu moto ”Ära osta seda mida sa vajad, vaid milleta sa hakkama ei saa” oleks üks väga hea juhtnöör. Igalühel hea meeles pidada.

Ma arvan et ma jätkan mu rohelistel teemadel ka teine kord. Sest tegelikult need on ehk asjad, mis mind enim puudutavad.